Igal kevadel on koolides rõõmus ja kurb meeleolu korraga. Rõõmus, sest lõpuklass on jõudnud iseseisvasse ellu. Kurb, sest need ju kõige vanemad, kõige kauem koolis olnud lapsed.
Nii oli 17. juunil, 9. klassi lõpuaktusel õhus nii rõõmuhõiskeid kui nukraid ohkeid. Oleme ju koos nende noortega naernud ja nutnud, tunnustanud ja natuke pahandanud, muretsenud ja uhkust tundnud. Nüüd on nad iseseisvaks eluks valmis. Kes edasi õppima, kes tööle – üks aga kindel: jõudu, palju saavutusi, võite ja kogemusi teile, kallis 44. lend!
