Kevad ei ole veel kõikjal võimust võtnud, aga meil õnnestus 1., 2., 4. ja 5. klassiga päris palju ja üllatavaid kevade märke leida.
Esimesena jäi kõigile kõrvu lõokeste rõõmus lõõritamine. Püüdsime neid sinitaevas ka silmaga tabada. Ega see väga lihtne polnudki, nad ju nii kõrgel ja väikesed. Sookurgede märkamine oli palju lihtsam.
Enne, kui tammi alla jõudsime, kuulsime juba kaugelt luikede jutuvada. Nende üle lugemisest ei tulnud aga midagi välja, sest neid oli lihtsalt nii palju. Osa luikedest nautis merejääl päikest, teised liuglesid mööda vett ja otsisid toitu. Mõned demonstreerisid meile oma lennustarti, tiivalöökide vihinat ja maandumisoskust.
Meie ehmatuseks olid ka üksikud maod juba oma talvekorteritest kevadpäikese kätte end soojendama tulnud. Nad olid siiski veel üsna loiud ja meie jalamüdinat tajudes roomasid aeglaselt peitu.
Kõige suurema üllatuse valmistas meile aga üks vapper jahedust trotsiv rohukonn.
Loomulikult uurisime me ka infotahvli kaarti, vaatasime pilte ja lugesime nende juurde käivaid tekste.
Tagasiteel avastasime väikese sipelgapesa, kus sipelgad usinasti toimetasid. Metsa alt leidsime erkpunaseid karikseeni ja sinililli. Jõuvarude taastamiseks pistsime suhu kadakamarju.
Küllap jäi meil nii mõndagi märkamata, mida/keda aga nägime, tekitas huvi ja valmistas rõõmu.
Põnevat kevade otsimist kõigile!
