Ajalugu on vaikne.
Tuulikud paistavad ja juba keerangi ettevaatlikult sadama poole liikuva auto selja tagant Virtsusse sisse. Teerist on lumeputru täis ning kerge drifti-tunne, mis ristmikul tekkis, oli piisavalt ohutu, et mõnusat elevust tekitada. Sõidan esialgu Virtsu lasteaiast mööda, ise mõtlen, vaat mis juhtub kui harva siiakanti satud. Tean juba, et kõige kindlam leida maja kõige väiksemaid on lihtsalt minna rõõmsate lastehäälte suunas. Ei eksinud – rühmauksel võtavad mind vastu särasilmsed Virtsu kandi kõige pisemad kodanikud ning sõbralikud õpetajad Marje ja Karin. Räägime lastega jõuludest. Räägime sellest, et jõulude ajal tähistatakse Jeesuse sündi siia maailma. Jõulud on teadagi salapärased, nii oli ka minu lugu palli sees peidus. Kuidas täpselt? Ütlesin ju, jõulud on salapärased – ehk lapsed räägivad Sulle, kui neilt ilusti küsid. Igal juhul sain muu hulgas teada, et lapsed olla eelmisel nädalal jõulumaal käinud ning seal isegi hobuseid ja lehmi näinud! Pärast lugu istusime koos maas ja krõbistasime laste meisterdatud piparkooke. Korra käis peast läbi täiesti vastutustundetu mõte, et kui jääkski õige päevaks siia. Nii ära võlusid need särasilmad. Kuid igale oma ja juba suundusingi koolimaja poole. Sisse astudes oli maja vaikne, kuid üsna peatselt oli kuulda lapsehääli ning tõtates tuli ka õpetaja Tiina, kraps ja rõõmsameelne nagu alati. Kohe oli mind tervitamas ka õpetaja Ruth ning mind juhatati lahkesti sooja valgusküllasesse klassi. Saabusid kooli kolme kõige noorema klassi esindajad, kõik ilusti viisakalt teretades. Nemad kuulsid lugu Pildist ja raamist. Arutasime, kumb on ikka tähtsam, kas pilt või raam? Jõudsime järeldusele, et mõlemad on tähtsad, aga pilt ikka tähtsam. Siis sai iga laps rääkida sellest, mida meil on kombeks jõulude ajal teha ning siin üllatusi ei olnud – ilma kuusepuu, jõuluvana ja piparkookideta ei ole ikka õigeid jõule. Tahvlile moodustus nendest tegevustest lausa kaunis raam, mis esialgu seisis tühjana. Täitsime raami jõululooga Jeesuslapse sünnist ja sellest, et Ta tuli siia maailma, et inimestele head teha ning et seda lugu tasub jõulude ajal meeles pidada. Tunni lõpus sai maha peetud elevust tekitav tunnikontrolli-lahing, kus hindeid anti võistkondadele ning ikka tuhandete viisi. Kuidas küll? Ütlesin ju, jõuludes on salapära, kõike lihtsalt ei saa rääkida. Iga laps sai suu magusaks ning loodetavasti ka südame rõõmsaks. Ka mina sain targemaks ning jätkus mõtisklemist veel hilisemakski – lapsesuu on lihtsalt nii siiras ja tark. Näiteks, kas sina teadsid, et ajalugu on vaikne? Pean tunnistama, et nii mõnegi tarkusetera jagasin järgmisel päeval Lihula lastele edasi, sai neilegi mõtlemisainet! Ja juba oligi meie meeleolukas tund lõppenud ning rõõmsameelne sagiv seltskond liikus õpetaja Tiina juhendamisel aulasse jõulupeoks proovi tegema. Korjasin oma kodinaid kokku ning olin lõpmata tänulik. Tänulik usalduse ja võimaluse eest jagada jõululugu, mis paljude meie laste jaoks on unustustehõlma vajunud – tead ju nüüd, ajalugu on vaikne. Aga ajaloos on asju, mis on liiga väärtuslikud, et jääda vaikseks. Koolimaja oli taas vaikne kui koridori astusin. Maja teisest otsast kostus häältekõminat, seal tehti jõulupeo proovi. Harjutati laule, luuletusi. Seekord mitte näidendit. Sest kui viirusepisikud peaksid otsustama sekkuda, siis läheksid plaanid sassi. Kuid Virtsus on nutikad lapsed, kellele jäävad ka klassivendade ja -õdede osad nii kiiresti meelde, et hätta ei jääda igal juhul. Enne väljumist kiirustab mööda õpetaja Ruth. Viskab pilgu õue ja sõnab mõtlikult: „Jälle sajab!“ Auto kinni ei jäänud, aga õnneks oli suur kogus seda vahvat elurõõmu minusse kinni jäänud, kui autonina lumisel teel Lihula poole keerasin. Aitäh selle eest, armas Virtsu pisikeste ja veidi suuremate pere!
Kauneid jõule!
Maret Põld
