Hambapesu. Kleit selga. Pats pähe.
Oeh. Tundub, et täna jõudsin õigeks ajaks kooli. Ruttu sussid jalga ja hüppan oma toolile. Siis teatab õpetaja, et täna ei toimugi kauaoodatud tundi, vaid sammud tuleb seada otsejoones aulasse. Veider. Hirmutav suisa.
Saali ukse taha on kogunenud veel teisigi minusuguseid – veidi närveerivaid. Uksed avanevad. Meid kõiki kutsutakse saali ja palutakse leida koht esimestes laudades. No selge, nüüd oleme mingi jamaga hakkama saanud ja saame sugeda.
Suurest hämmeldusest ei pane ma esmalt tähelegi, mis lugu lavalaudadele rivistatute suust kõlab. Piilun vilksamisi neid, lauale laotatud pirukaid, torte, salateid ja snäkke, küünlaid ja lilleilu ning pildi lööb klaariks alles siis, kui silman taustale maalitud värviliste tähtedega loosungit “Head õpetajatepäeva!”
Õpetaja. See olen ju mina ning kõik need teised esimeste laudadesse koondatud saatusekaaslased. Nahutamise asemel tõi pisara silma Virtsu kooli ühendkoori “Minu õpetaja” ja seda mitte üks, vaid suisa kolm korda. Lisaks veel luulet ja maitsvat sööki. Sel ajal, kui nii eilne kui tänane kooli- ja lasteaiapere üheskoos mõnusalt aega veetis, hoidsid õpilastel silma peal meie endi vaprad 4. klassi õpilased ja mõned julged asendusõpetajad.
Aitäh teile, armsad õpilased ja lapsevanemad selle üliarmsa üllatuse eest! Kuidas te küll oskasite kõike nii salaja toimetada? Te olete imelised! Just teie tõttu on rõõm olla õpetaja!
